eesti keeles english

Tulevased doktoritööde kaitsmised

 


 

07.10.2022 Tapashi Binte Mahmud Chowdhury "Establishing trans-contextual science education in promoting active informed citizenry for societal development" ("Kontekstiülese loodusteadusliku hariduse edendamine aktiivse ja teadliku kodanikkonna kujundamiseks")


7. oktoobril 2022 kell 10.00 kaitseb TÜ haridusteaduste instituudi ning ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorikraadide andmise ühisnõukogus Tapashi Binte Mahmud Chowdhury oma doktoritööd "Establishing trans-contextual science education in promoting active informed citizenry for societal development" ("Kontekstiülese loodusteadusliku hariduse edendamine aktiivse ja teadliku kodanikkonna kujundamiseks") filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal.

Juhendajad: professor Miia Rannikmäe (PhD, Tartu Ülikool), külalisprofessor Jack Holbrook (PhD, Tartu Ülikool)

Oponent: kaasprofessor Jenny Marie Dauer (PhD, Nebraska Ülikool-Lincoln, Ameerika Ühendriigid)

Kokkuvõte

Loodusteaduslik haridus, mille eesmärgiks on kujundada loodusteaduslikku kirjaoskust, peab tagama õpilastel oskused kanda üle oma pädevusi elulisse konteksti, käsitleda jätku- suutlikkusega seotud sotsiaalseid muresid ja toetada üldist heaolu Käesolev doktoritöö toob välja vajaduse loodusteadusliku kirjaoskuse käsitluse arendamiseks laiendades ühiskonnas tajutavat loodusteadusliku hariduse mõõdet. Uurimistöös on rõhuasetus loodusteaduslikel probleemidel, mis on olulised ühiskonna arengus nii teaduslikust kui ka praktilisest vaatenurgast. Samuti on uuringu eesmärk selgitada välja kuidas õpetajad väärtustavad sotsiaalse kandepinnaga loodusteaduslike teemade käsitlemise loodusainete õpetamisel ning uurida kogukondlikku loodusteaduslike teadmiste ülekandumist kooli kontekstist igapäevaellu. Doktoritöös defineeritakse aktiivse informeeritud kodanikkonna mõiste ja sellega täiendatakse teaduskirjanduses tuntud kolmeastmelist õpetamise mudelit kontekstiülese loodusteadusliku hariduse mõõtmega. Selgitati välja õpetajate tajutud enesetõhusus loodusteaduste õpetamise praktikast ning lisati täiendav dimensioon õpetamisviisi tähtsustamaks aktiivse informeeritud kodanikkonna edendamise protsessi. 126 Bangladeshi loodusainete õpetajaga läbiviidud küsitlus näitas, et Bangladeshi õpetajate tajutud enesetõhusus uue lähenemisviisi tähtsuse ja tegeliku praktika vahel oli erinev. Kvalitatiivset meetodit kasutades viidi läbi ekspertintervjuud. Uuringu tulemused näitasid, et loodusteaduste õppimise eesmärke tajuti kolmel erineval tasemel – õpilaste individuaalne areng(loodusteaduste kontseptuaalsete teadmiste ja oskuste omandamine, teaduslikud väärtused ja individuaalne suhe loodusteadustega), õpilaste sotsiaalne areng (rühmatöö, koostöö, kogukonna tunne, argumenteerimine ja otsuste tegemine) ning ühiskondlik areng ( aktiivne ühiskonna toetamine ühiskondlike probleemide lahendamisel kollektiivse ja teaduslike mõjude kaasamise kaudu, edendades kollektiivset teaduslikku hoiakut lahendamaks dilemmasid). Käesolev nägemus ühiskonna arengust on kooskõlas humanismi õppimisteooriaga ja arvestab humanistlikku lähenemist, mis toetab õppijate ettevalmistamist ühiskondlike probleemide lahendamisel edendab loogilistes ja veenvates tegevustes positiivseid kollektiivseid muutusi, ning muutusi ühiskonnas tervikuna.

Toimumiskoht: Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi valge saal (Lossi 25, Tartu)

URL: http://hdl.handle.net/10062/84010

 


 

07.10.2022 Helen Semilarski „Improving Students’ Self-Efficacy towards acquiring Disciplinary and Interdisciplinary Core Ideas and 21st Century Skills for Promoting Meaningful Science Learning" ("Õpilaste enesetõhususe parandamine ainealaste ja aineüleste raamteemade ning 21. sajandi oskuste omandamisel loodusteaduste tähendusrikka õppimise edendamiseks“)


7. oktoobril 2022 kell 15.00 kaitseb TÜ haridusteaduste instituudi ning ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorikraadide andmise ühisnõukogus Helen Semilarski oma doktoritööd „Improving Students’ Self-Efficacy towards acquiring Disciplinary and Interdisciplinary Core Ideas and 21st Century Skills for Promoting Meaningful Science Learning" ("Õpilaste enesetõhususe parandamine ainealaste ja aineüleste raamteemade ning 21. sajandi oskuste omandamisel loodusteaduste tähendusrikka õppimise edendamiseks“ filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal. 

Juhendajad: professor Miia Rannikmäe (PhD, Tartu Ülikool), kaasprofessor Regina Soobard (PhD, Tartu Ülikool)

Oponent: Lappan-Phillipsi loodusteadusliku hariduse professor Joseph S. Krajcik (PhD; Michigani ülikool, Ameerika Ühendriigid)

Kokkuvõte

Kogu maailm vajab haritud inimesi, kellel on loodusteaduslik kompetentsus, et lahendada esile kerkinud probleeme nii teaduses, meditsiinis, poliitikas kui ka teistes olulistes valdkondades. Loodusteaduste õpetamisel on jätkuvalt probleemiks, et tundides pööratakse suurt tähelepanu ainesisu omandamisele, mitte eluks vajalike oskuste kujundamisele, mis on viinud selleni, et loodusteaduslikud õppeained on muutunud õpilaste jaoks vähem huvitavaks ning et õpilastel tekivad killustunud teadmised. Ka varasemast uuringust „Loodusteaduslik kirjaoskus gümnaasiumiõpilaste karjäärivaliku mõjutajana (LoTeGüm)“ selgus, et gümnaasiumiõpingute jooksul kasvavad õpilaste aineteadmised, kuid oskus neid teadmisi rakendada probleemide lahendamisel ja otsuste tegemisel jääb tagasihoidlikuks või koguni ei muutu üldse. Seetõttu on oluline uurida viise, mis toetaks õpilaste tähenduslikku õppimist loodusainete valdkonnas. Õppimine on õpilasele tähenduslik siis, kui see kannab mingisugust püsivat muutust, mis on õppija igapäevaelus oluline ka pärast õpinguid. Doktoritöös uuritakse gümnaasiumiõpilaste tajutud enesetõhusust raamteemade kasutamisel, sealhulgas 21. sajandi oskustega seoses. Bandura (1986) on defineerinud tajutud enesetõhusust kui inimese hinnangut oma võimetele teha ja korraldada vajalikke tegevuskäike eesmärgiga saavutada oodatud sooritustulemusi. Mitmed uuringud on näidanud, et õpilase kõrgem tajutud enesetõhusus aitab oluliselt kaasa soovitud õpitulemuste saavutamisele, kuna õpilasel on suurem usk oma suutlikkusse. Doktoritöö fookuses on loodusteadustega seotud raamteemad, mida defineeritakse kui teemasid, mis on teaduse ja ühiskonna poolt hetkeliselt kokku lepitud ning mis on õpilasele olulised nii igapäevaelus kui ka tulevikus. Sellised raamteemad on näiteks energia muundumine ja geneetiline mitmekesisus, mis moodustavad ühtse teadusliku raamistiku Eesti riiklikus õppekavas olevatele teemadele. Raamteemad on olulised loodusnähtuste (nt virmalised, vikerkaar, maavärin) või ka protsesside (nt fotosüntees, käärimine, hingamine) selgitamiseks ning mõistmiseks. Samuti võimaldavad raamteemad eri valdkondadest pärit teadmisi või ainealaseid (distsiplinaarseid) ja interdistsiplinaarseid teadmisi seostada ning seejuures toetada õpilaste sisukat õppimist ja teema mõistmist. Peaks ju iga gümnaasiumiõpilase jaoks olema õppekavas toodu seostatud ja loogiline, olenemata sellest, millise karjääri ta tulevikus valib. Doktoritöö eesmärk on välja selgitada raamteemade kaartide kui õpetamis- ja õppimisviisi kasutamise efektiivsus, mis hõlbustab loodusteaduste õppimise lõimimist ja aitab edendada õpilaste tajutud enesetõhusust tähendusliku õppimise suunas. Doktoritöö järelduste põhjal saab esitada mitmeid soovitusi, kuidas toetada õpilaste tähenduslikku õppimist.

Toimumiskoht: Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi valge saal (Lossi 25, Tartu)

URL: http://hdl.handle.net/10062/84023

 

 

 

professor Margus Pedaste, Tartu Ülikool
kaasprofessor Emanuele Bardone, Tartu Ülikool
Oponent:
professor Heidrun Allert, Kieli Ülikool (Saksamaa)
Kokkuvõte
Sotsiaalmeediast on saanud võimas internetivõrgustike loomise, suhtlemise ja teabe levitamise vahend. Need lubavused (sh kasutusmugavus) teevad võimalikuks sotsiaalmeedia rakendamise erinevates kontekstides – asjaolu, mis äratab erinevates valdkondades üha suuremat huvi. Huvi sotsiaalmeedia kasutamise vastu õppetöös on küll kasvav, kuid selle kasutamise efekt on uuringute lõikes ebaselge ega kajasta sotsiaalmeedia tunnustatud lubavusi Näiteks on sotsiaalmeedia kasutamine õppetöös potentsiaalselt õpilasekeskne ja konstruktivistlik, ent see potentsiaal ei ole praktikas veel selgelt realiseerunud. Siinse doktoritöö eesmärk on ühelt poolt aidata õpetajatel mõista ja hinnata sotsiaalmeedia regulaarse kasutamise vajadust, et saavutada kontroll selle kasutamise üle ja tajuda ka selle pedagoogiliselt väärtuslikke lubavusi. Teisalt võimaldab doktoritöö õpetajatel nende vahendite kasutust enda jaoks sõnastada, kontekstualiseerides need lubavused oma õpetamistegevustes. Doktoritöö seisukoht on, et tehnoloogia tõhusaks kasutamiseks tuleb õpetajatel liikuda operatsiooniliselt kasutuselt sisulisele kasutusele, mis tähendab sotsiaalmeedias õpetamisvõimaluste nägemist. Doktoritöö raames intervjueerisime keskkooliõpetajaid. Ühelt poolt selleks, et koguda nende mõtteid, arusaamu ja probleeme sotsiaalmeediaga õpetamisel, teisalt soovisime lasta õpetajatel näidata, kuidas nad sotsiaalmeediaga õpetavad ja õppevara ette valmistavad. Leidsime, et pedagoogilisi lubavusi kirjeldatakse läbi avatuse määra, mis tähendab, et erinevalt operatsioonilisest kasutusest ei saa sisulist kasutust eelnevalt kindlaks määrata, vaid see ilmneb õpetaja ja sotsiaalmeedia vahelises suhtes. Järelikult on väga vajalik viia uuenduslikul viisil kokku operatsioonilised oskused ja kogemused, mis pärinevad sellistest regulaarsetest suhetest. Mõistete operatsioonilised lubavused (ingl operational affordances) ja sisulised lubavused (ingl contextual affordances) kasutuselevõtt on seega samm tehnoloogia tõhusa kasutamise nüansside mõistmise suunas. Samuti näitab meie välja pakutud raamistik praktiliselt, kuidas neid mõisteid operatsionaliseerida.